1. Agu

(intro)

2. Sõjasüda

Ei mind arvatud meheksi
kui ma sündisin sõgeda
Kui kasvin kallis venda
illu isale hirmuksi

Pandi mind põldu küdemaie
adramaada ajamaie
Ära kündsin hallid härjad
katkestasin küüdud härjad
adrad otsiti ojasse
valjad vagude vahele
nuga nurgiti suussa
tapper teise õla pääle

Olen sõjasüda
terasharma hinge
sirgeselga soosoerd

Olen sõjasüda
terasharma hinge
susisilma – hundihända

Maamiile mõõdab minu mõõk
veevalda vaenab.
Ahke on kange mehe meel
tuline turba

3. Küü

Raba tumma turma
tarmu tundja
Vadrakate vilu
vaikiv varju

Punaharja pärga
Sinisoosiugu
Tuletaiu tooja
Loolindu

Küükivi kulda
Arbuja adu
Hõbehelme hoidja
Silmasäädja

Küdikivi kandja
Siusilma
Laanelehe lapsi
Madumeeli

Vii vette verda
Kanna kalda kahja
Soosilma jätku
rabavette rammu

Ale, aima aega
Kodu, kuula kaimu
Nurme, nõua niitu

Sookirja sinine
maakirja punane
kuukirja kullane
küü.

4. Muhu Õud

Kui häda sunnib mõisameest
end liiga kauaks välja
siis tõmbab vaene moonamees
ka tupest mõõga halja

''Kes kurat joob kui meil on põud
ja vilja vallas vähe!''
Ja valab vaene moonamees
tal lasipuuga pähe

On saare mees kui kange kõu
ja väljas maru rahe
ja saja saksa mehe jõud
saab kokku muhu mehe

Kui tahab tõmbab sarviku
ka oma meeste mesti
ja tuustib sadat saksa meest
kui vanast lumme..

Kui saksa mehe ametis
võib näha selget ohtu
lööb muhu mehe habe siis
vaid õllekapast vahtu

Kas kilter kubjas aidamees
või pagan teab mis papp
tal lagipähe prantsatab
üks muhe muhu kapp

On saare mees kui kange kõu
ja väljas maru rahe
ja saja saksa mehe jõud
saab kokku muhu mehe

Ja keegi kurat mind ei saa –
kas veri ninast välja!
Ja tõmbab vaene moonamees
nüüd tupest mõõga halja!

Kui on loojund päe
õllekapp meil kura käe
kirves vahel vöö
muudkui kahma ta ja löö!

5. Kivine Maa

Higist, verest, trotsist, valust
seisab tuultevallas talu
Hambad ristis, huultes praod
peremees põllule kraabib vaod

Rassib kange mees
siht vankumatu ees
Jäsemeis tuksleb ramm
kuid kivide all maa kividest on

Kivine maa – külm kange pind
Kivine maa – sees jäine hing
Kivine maa – türm seinteta
Ränkraske taak on kivine maa

Kivine maa – kui neetud paik
Kivine maa – surmsüngelt vait
Kivine maa – töö otsata
Kivide all on kividest maa

Raskel sammul järgneb samm
Tühm on pilk kuid toores ramm
Rakkus käsi, rakkus jalg
Tolmust halliks tuhmund palg

Rassib kange mees
siht vankumatu ees
Jäsemeis lahkub ramm
kuid kivide all maa kividest on

6. Rabakannel

Kastemärg pärlike habiseb tuules
uduse kardina hajutab eest
Eksinud otsimas hüüdeid taas kuuleb
leidmata jäävad nad tumedast veest

Kes kuulatab, teraselt, leida võib vaikusest
kandle, mil keelte peal heliseb lein
Õud, mis talletund hälbinu hüüetust
järgimast hoiatab petlike teid

Hõbeniites härmakannel
talvetuisus mängib vaid leina

7. Isata

(инструментал)

8. Kahjakaldad

Lahvab verd – kasvuks ja kanguseks
Lahvab verd – murrab nõrkasid nälg
Lahvab verd – rammuks ja rikkuseks
võta vastu me tugevaim härg

Lahvab verd – sõgehull silmitu soerd
Lahvab verd – murrab viimaseid nälg
Lahvab verd – võhl kui verine koer
rüpp rinnatse vereveest märg

Lükka laande tormivoog
Maru, raju, äiksehood
Äng kui hinge kinni poob
Julmus kurjust juurde loob

9. Tormilind

Mees vahumiili murrab
kui hingab auru laht
ja alepõllun rügab
meel, mõtten areaht

Rand roovalli vaob
Öö saadab lahkuja
Veel kaldapiiri seob
urm tagaootaja

Meest kannab laine turi
kui künnab merda kiil
ja sütesooja tuli
taad kodukaile viib

On kodupärn mu puri
Mast männisalun öö
ja karjakella kumin
koin unelaulu lööb

On suitsutaren mu süda
kui reelingud raske on riim
ja kodumetsa müha
on purjepidaja triiv

Mees vahumiili murrab
kui hingab auru laht
ja alepõllun rügab
meel, mõtten areaht

Ulgu kui hüüab maru
Ahtrin raiub raheraju
Merekaru purjen puhub koduranna tuul

Matab kui laeva udu
Vihma vingub iiliulgu
Tormilinnu laudaden on kodulaulud suun

10. Ulg

Võte kuulda mu kallimad kaimud
Mul muistsed on pajata lood
Võite saada sest ammusest aimu
kui veereni valatud toop

Ja enne kui kallate mõdu
ja kibu on puudutand pard
ma kangemaist laulan teil lugu
viisi vägevaist vedada mald

Täna katkusid kannelde keeli
vaen, viha ja veri ja surm
ja ugandi uhkete meeli
kroonis urustet piikide turm

Kabjaplaginast värises võnnu
ja raiutud raudmeeste väed
Vestsid vahedad väitsad kui lõmmu
verest verevaks värvitud käed

Alla vandus siis vastane vapper
Kahja kallist kui kandis meid murd
Kaitsemärgi kui lõikas mu tapper
kuni miilavast lihast saab muld

Mööda metsade raiutud radu
ja vendade, vainude peal
sööb sügise unede udu
vaid vaprate vareseid seal

Päeva minnes loojanguni
seab me sammu
rauarammu
õru õnne õige kuni
kalmust kasvab koit

Päeva pikka pidada vasta
viib meid kaudu
vasturaudu
türnaveega vainu kasta
toonist tõuseb võit

Usvaulgu hüüab hüdsehall
Tulekibe kumab tuha all
Kasteheina kulda kaob kuu
Päeva pikka hoida vasta tuult

11. Eha

Valju on vaenu mis vasta on panda
Vajlu on vellede vaonu' varju
Valju on meeli mis soeb meeste päida
Eha on helmine haabhalli kirja
Hämaravarjude verevakirja

Kollaste koivude kuuside koha